Nad tegid seda jälle...

... ehk seiklused leedumaal.
Sel nädalal siis päevakorral kolmepäevane tööreis Leetu, eesmärgiks järgmise aasta eelarve korrigeerimine ja kinnitamine.
Viltu hakkas vedama eile päeval kusagil poole nelja paiku, kui peaaegu minekuvalmidena saime teada, et lennuki väljumisaeg, mis pidi olema 18.05 on edasi lükatud 3 tundi ja lend läheb alles 21.10. Loomulikult oli see ainuke lend, vähemalt sel õhtul, mis õigel ajal ei väljunud ja loomulikult just see, mida meie kasutama pidime :(. Aga eks elus ju hullematki olnud, kui pole õigeaegselt sellisest viivitusest teada saanud ja siis ka tundide kaupa lennujaama(de)s passitud. Seekord sai ringi mängida, kohver kaasa jälle ja paar tundi veel kodus olla. Õnneks rohkem üllatusi seoses reisimisega ette ei tulnud, sain õigeaegselt lennujaama ja ka ülejäänud teekond sujus ok.
Leedus oldi meil autoga vastas, sest meie töö ja majutuskoht asub Vilniuse lennujaamast kokku 37 km kaugusel, Trakaist edasi Kaunase poole 10 km üsna keset metsa järvekese kaldal. Suvel võib ju siin äge olla, kuid talvel, peale tööd kottpimedas ei ole isegi võimalik ringi jalutada.
Lennujaamast väljudes üllatas meid värskelt maha sadanud korralik lumekord ja lennujaama lähedal -8 kraadi külma. Edasi läks veelgi lõbusamaks, vahepeal näitas auto termomeeter -14, sihtkohas siiski jäi alles -10 kraadi. Kohale jõudsime siis kusagil kella poole 12 paiku öösel...
Siis aga saabus päeva nael... Meid on kokku 5 inimest, üks meesterahvas ja neli naist. Mingil põhjusel olid leedukad arvamusel, et meid on 2 meest ja 3 naist ja meie jaoks oli planeeritud kaks tuba, sest majutuskoht oli parasjagu pisut ülerahvastatud, st. eelmisest grupist ei olnud veel kõik lahkunud. "Nalja" kui palju, meid 4 naist pressiti siis kokku ühte tuppa, kus oli reaalselt 2 voodit ja üks lahtikäiv diivan. Kuna südaöö juba käes ja ka jaksu polnud enam korralikuks protestiks, ega ka ei tundunud eriti valikut olevat, siis lõppes selleks korraks sellega, et kaks kolleegi olid sunnitud sellel lahtikäival diivanil üheskoos magama. Õnneks ikka toodi vähemalt eraldi tekid ja muu. Minul vedas, sain isikliku aseme, sest teatasin, et mul on andmeid, et ma võin magades norsata - ilmselt see oli piisav argument sobimatusest voodikaaslaseks :)
Pildil lahtikäiv diivan kahe magamiskohaga...

 

Nojah, ega midagi teha ei olnudki, tunne oli küll nagu pioneerilaagris (kus ma küll elus käinud pole :)), eks leppisime olukorraga. Aga igaüks võib ise ette kujutada - neli naisterahvast ja üksainuke tualettruum, toas pole isegi peeglit. Ega me tegelikult asju lahti ei pakkinudki eriti, sest järgmisel päeval pidi olukord lahenema ja igaüks privaatse toa saama.

 

Miks pealkirjaks: Nad tegid seda jälle... Sest analoogiline olukord on siinsamas kohas juba juhtunud aastaid tagasi (enam ei mäleta millal, olen siin nii korduvalt olnud). Tookord olime kolmekesi, kõik naisterahvad, ja meile anti kolme peale tuba, kus oli üks lai voodi ja kahekordne narivoodi, mis pigem lastele mõeldud. Vot tookord oli veel Thela meil kambas, siis sai ikka pisut skandaali tehtud teemal, et sorry, me ei ole tulnud pioneerilaagrisse ja ei ole nõus keegi meist kuskil narivoodi teisel korrusel magama. Tookord asi lahendati kohe, leiti meie kollegile siis mingi teine tuba. Ja hiljem nüüd pole enam aastaid sellist asja küll juhtunud, pigem just, et on peaaegu alati olnud lausa privaatmajutus, st. üksinda toas.

 

Täna siis tõsine tööpäev õhtusse saanud, ei olnud just lihtne peale nappi 6 tundi magamise üritamist ülerahvastatud toas, päeva lõpul ei saanud juba raskusi arusaamisega, mida täpselt kuhu panema/arvutama peab, aga vist sai ikka kõik numbrid paika ja näis homme, kas saab ka sel kujul eelarve heakskiidu. Mul on tõeliselt hea meel, et suhteliselt värske (vähem kui aasta töötanud) noor kolleeg ekspordi/impordi alal, on mulle suureks abiks olnud, mis sest, et see temal esimene eelarve koostamine.

Hetkel aga laiutan ja mõnulen üksi samas toas, kus eile neljakesi olime :)

Ahjaa... täna juba kõik sulab siin hoolega, temperatuur ilmselt plussis, lumevaip lausa poole peale kahanenud ja räästad tilguvad hoolega. Kui nii edasi läheb, on ärasõidu ajaks kõik lumi juba ära sulanud :)

 

 

 

 

 

 

 

Kontserdielamus

Käisin täna kontserdil. Päris üksi. Jean-Michel Jarre.

Kui reklaamid selle kontserdi kohta algasid, siis tundsin kohe, et tahaks sinna minna ja kuulata muusikat, mis noores eas mind lummas ja kaasa vedas. Mul on üldse suhteliselt veider maitse muusika suhtes, nimelt üsna seinast seina, alates klassikast, siis pop, sekka reggaet, kantrit, ladina rütme ja ka elektroonilist muusikat ja trance.

Kuna ma kaasmõtlejaid-kuulajaid ei leidnud endale seltsi, siis ostsin vaid ühe pileti, sest ega sa ei pea ju loobuma oma võibolla/peaaegu lapsepõlveunistusest minna kuulama ühte oma lemmikut vaid seepärast, et sa ei leia kaaslast. Päris just unistuse täitumine see küll polnud, sest selle muusika suurim fännluse aeg jäi veel nõukaaaega ja oma praktilise meelega juba tol ajal ma isegi ei osanud välisriikide muusikute kontserdile minekust mõelda.

Täna oli kuidagi kohe ärevus sees, nagu mingi suur sündmus ootamas. Põhiline mure oli hoopis see, kuidas minna ja tulla. Õnneks sain täna hommikul just autole naelkingad jalga, jäi ära suverehvidega liuglemine, kui hommikune 2 km välja arvata, aga õnneks polnud asi üldse hull. Ja suutsin naiselikke võlusid ära kasutades ka R. ära moosida, et ta mind viiks ja tooks, nii et ei peaks parkimise pärast muretsema. Tegelikkuses sõitsin ise nii sinna kui tagasi, aga vahepeal käis auto R. kodus ära.

Kontserdi korraldus oli minu jaoks pehmelt öeldes veider. Maja avati kell 18.00, kontsert pidi algama siis 19.00. Jõudsime tükk aega varem, olin juba enne poolt seitset kohal, sest ilmastikuolusid arvestades ei julgenud minekut viimase hetkeni jätta. Hängisin siis pisut ringi, vaatasin rahvast, leidsin oma koha ja võtsin platsi. Täpselt kell 7 alustas siis mingi DJ plaatide keerutamist, muusika ka selline elektrooniline, aga Jarred see mulle küll ei meenutanud. Ja nii täpselt pool tundi ja siis tuli vaheaeg. Pealt kuuldud info põhjal pidi peaesineja alustama alles kell 8. Ja nii läkski. Oleks teadnud, oleks vist isegi alles selleks ajaks kohale veeretanud, sest terve see esimene tund käis mingi sebimine, juurde tulijad ja muidu ringi sebijad. Pisut häiriv...

Kontserdi põhiosa oli peaaegu see, mida oodanud olin, ehkki... Jarre uuemad lood nii väga ei meeldi, kohati mõjus see minu natuurile pigem elektroonilise valju mürana. Need lugudega, mis olid juba tuttavad, sain siiski vajaliku feelingu kätte, eriti, kui veel silmad kinni panna (ega vaadata suurt polnudki midagi) – siis tundus küll vahepeal, et olen selles tohutus hallis vaid mina ja muusika. Terve tund möödus viuhti muusikat siiski nautides ja tunnetades. Siis oli üllatuseks paar pala elektroonilist PetShopBoys ja Bon Jovi Jarre loomingus... Juba jõudsin mõelda, et mis jama see veel on, kuid järgmised lood kuni lõpuni olid ka juba tuttavad ja nauditavad, kui välja arvata asjaolu, et ilmselt ajakohastamise huvides on lugudele lisatud tänapäeva tümakat taustaks.

Publik tundus valdavas enamikus olevat just sellises vanuses, kes Jarre algusaegadel tema muusikat kuulasid. Aga oli ka ikka päris palju nooremaid ja ka päris noori.

Ja ehkki kontsert polnud just 100% ootuspärane ( tavaline, kui ootused on liiga kõrgelennulised), jäin ma väga rahule, ei olnud kahju ei piletirahast ega oma kulutatud ajast. Samas pole väga kindel, kas ma veel kord just kontserdile läheks, pigem piirduks plaatide kuulamisega või YouTube muusikaga.

Eelinfo kohaselt pidi üritus lõppema 10ne paiku. Juba pool 9 tänas Jean-Michel Jarre kõiki Tallinlasi ja eestimaalasi nagu olekski juba läbi. Loomulikult, nagu kombeks on, vilistati, plaksutati, trambiti ta tagasi lavale. Nö rahva nõudmisel esitas ta siis veel ühe pala ja siis omal algatusel ja pakkumisel lõpuks vist veel 3 tükki. Ja siis sai tõesti läbi seekordne pidu.

Väljudes suurhallist, oli R. juba ootamas. Ehkki sain majast välja päris kähku, oli parklates ja maja ümber juba paras segadus, nii et ootasime ainuüksi Rannamõisa teele väljumist ca 15 minutit. Kuna Õismäe poole tundus ummik jätkuvat, keerasin hoopis Tabasalu poole. Ja nii kulgesimegi Tabasalu kaudu ringiga, aga tänu peaaegu liikluse puudumisele ei võtnud see praktiliselt üldse rohkem aega.

Varbola Puupäevad 2016

Mingil põhjusel on viimasel ajal mind kummitanud mõte, et tahaks ka proovida, kas mul  ka õnnestuks  puutükkidest mingisuguseid kunstilisi esemeid välja võluda. Aalujate kokkutulekul kiusasin Annit ja pärisin, missuguseid tööriistu ta kasutab. Teada saades läks hammas veel rohkem verele ja selline kergem arboristi ja puunikerdaja saag sai ka ostetud. Aga ilmselgelt vaid sae ostmisest ei piisa, iseenesest midagi juhtuma ei hakka. Korra olen küll juba ka saagi töötavana kasutanud, harjutasin arboristina oksi lõigates. Kuid Thela juures on ootamas umbes 10 meetrit saarepuud, alumine ots ca 40-45 cm läbimõõdus, lisaks põnev hargnemiskoht.
Saatuse sõrmena jäi nädala algul silme ette FB jagatud kuulutus Varbola Puupäevade toimumise kohta. Ja otsus sündis sinna kindlasti ka minna, et näha, mida ma oma uue saega siis ka nüüd teha saaksin ja pisut spikerdada, kuidas profid selle tegevuse käigus toimetavad.
Laupäeva hommikul oli ilm küll päris õudne, vihma sadas, sooja vaid 12-13 kraadi. Korra käis peast läbi mõte, et äkki ikka ei lähe, aga siis tundus, et peaks ikka pisut selgemaks minema. Igaks juhuks lausa soe jope selga ja teele, uudishimu sai mugavusest võitu.
Algul oli küll plaanis 11ks kohale jõuda, kui pidi algama just minu jaoks põnevaim osa ehk siis aja peale kujude meisterdamine. Sai küll veidi hiljem kohale jõutud, alles kusagil pisut enne 12t, aga kohapeal selgus, et võistlus oli samuti umbes pool tundi hiljem alanud, nii et jõudsime päris õigel ajal. Juba autoparklasse kostis linnuse poolt sellist hullu suminat, nagu oleks suurem seltskond hiigelsuuri vapsikuid linnuse varemetesse pesa teinud :) Üles jõudes läks sumin veelgi valjemaks ja ilmusid nähtavale suures tööhoos puukunstnikud ja peaaegu esimene inimene, keda veel märkasin, oli tuttav Kaaren. Kuna vihma sadas endiselt päris korralikult ja pooled saevirtuoosid töötasid lageda taeva all, kaasa arvatud Anni - ülepeakaela sisse mässituna, siis ma teda ära ei tundnud algul.
Anni tööhoos:

Kui hästi vaadata, leiab pildi pealt veel ühe Aaluja :)
Tegime tiiru ka platsi peal, pildistada algul ei saanudki, sest telefon sai silmapilkselt väga märjaks.
Ajasime Kaarnaga juttu, vaatasime, kuidas puuuuristamine edeneb, ka teistel, kirusime ilma ja ilmutasime lootust, et päev saab ainult ilusamaks minna. Ja siis oligi kunstiinimestel aeg lõpetada, igatahes said kõik valmis, ilmselt niivõrdkuivõrd.
Nüüd juba rõõmus Anni koos oma kuulsa konnaga:

Nüüdseks oli ka ilm pisut tahedamaks läinud, rahva hulgast leidsime veel ühe Aaluja koos perega, Lillekasvataja. Rõõmus kallikalli ka muidugi...
Sai siis veel üks tiir platsile tehtud, et püüda mõned muljet avaldavamad teosed purki (enne ei saanud ju pildistada)...

Anni ja Lagle meisterdused:

Miskipärast mõjus... vist Põrgukoer:

Ühe noore kunstniku looming, Karl Jõumees (ise ka pildil vasakul):

Ja ennäe: leitud ka Lepatriinud ja kinni püütud üks Pokemon ! 

Nüüdseks oli küll ilm märksa paremaks läinud, aga tänu eelnevale vihmasajule oli selgunud, et minu soe jope on tegelikult vettimav käsn, nii et varrukas olid ka juba seestpoolt märjad ja allapoole valguv vesi oli märjaks teinud ka püksid reitel ja ka jalad olid poole põlvini niisked märjas niitmata rohus liikumisest ja olemine oli üsna niiske ja jahe. Otsustasime oksjonit ootamata kodu poole kuivama suunduda. Kodus sain teada, et oleksime veel tunnikese seal olnud, oleks veelgi tuttavaid nägusid näinud, sellest järeldus, et Aalujatel on muidki ühiseid huvisid kui aedlemine.

Igal juhul olen väga happy, et ikka seal Varbolas sai ära käidud – uued elamused, tuttavad inimesed – kõik see kokku 

Väljakaevamistel

Tänase päeva tippülesandeks oli oma tööauto väljakaevamine. Auto on üle kuu aja ühe koha peal seisnud, sest on tõbine ja vajab remonti. Miks nii kaua, sellest ei hakka ma siin seletama, aga seisnud siis juba sellest ajast, kui veel kübetki lund polnud sadanud ja väljas alles soojakraadid. See tähendab siis, et minu pisike Peugeot 206 oli kasvatanud end vaat et kaubiku suuruseks, kandes kukil kogu lund, mis vahepeal taevast otsustanud alla sadada :)

Autole lähenenuna, ei osanud peaaegu kusagilt pihta hakata esialgu, lumi oli mitte ainult auto peal, vaid ka ümberringi. Pole siiamaani aru saanud, kuidas lumekoristus siin Tallinna külje all alevis toimib, aga siiani selle 6 talve jooksul pole veel näinud, et majaesist keegi tehnikaga puhastab, maja enda hooldus piirdub ukseesiste ja kõnniteega, autoteed ei puutu keegi, autode vahelt ja ümbert kasivad autoomanikud ise (mõned).
Aga kuskilt pidi pihta hakkama, alustasin auto taguse puhastamisega, et mingisugust ligipääsu omada, nagu pildilt näha, üle poole sääre lumi ümber. Katuse puhastamiseks võtsin ikka ka labida...

Korra jupi lahti lükanud, tegin jälle pilti, et memosse jääks kihi paksus, siis ca 40 cm. Õnneks ei olnud lumi väga paakunud ja raske, väga hullult kontidele ei hakanud. Kõige raskem on minu jaoks just maapinnalt lund rookida, selg hakkab silmapilkselt tunda andma. Proovisin küll rahulikult ja aegaajalt hinge tõmmates tegutseda, aga juba kümnekonna minuti pärast oli nii palav juba ja tunda, et riided tõmbuvad higist niiskeks. Eks omaette põhjus ole ka see, et füüsilist liigutamist sel aastal üldse suht vähe ette tulnud, kahe operatsiooni tõttu, üks veebruaris, teine juunis,  on fiskultura jäänud tahaplaanile. Pealegi polnud võimalik lund kohe kõrvale hange panna, auto seisab nö tee otsas ja lume jaoks kitsas riba vaid, nii oli vaja enamus labidal pisut kaugemale tassida.
Teepoolne osa puhastatud, lükkasin viimasegi lume katuselt, esiklaasilt ja kapotilt, peale seda oli veelkord vaja maapind puhastada, sest sinna kukkus pea sama palju lund, kui enne esimest rookimist oli. Nüüd oli vaja ka teine pool puhtaks teha, et oleks võimalik ka autosse sisse pääseda. Arvasin, et see on paras katsumus, piltidelt näha, et lumehang on aknani.

Huvitaval kombel ei olnudki see nii keeruline, väiksema labidaga käis päris kähku ja konti ka enam ei vaevanud. Polnudki seda lund seal enam nii palju, kui alguses tundus. Lõpuks oligi Heraklese vägitegu sooritatud, auto omandas oma õiged mõõtmed ja sisse on võimalik pääseda ka juhiukse kaudu :) Tee äärde tekitasin kenakese valli, natuke tegin ka ühiskondlikult kasulikku, puhastades ka pisut sõidutee serva.

Puhastatud autost tehtud foto on pisut udune, ei oska arvata, kas aurasin objektiivi uduseks või lihtsalt käsi värises :)


Igal juhul on hetkel auto stardivalmis. Proovisin ka käivitada, isegi läks, aga suri kohe välja. Eks liiga kaua seisnud, kõik mahlad hangunud. Tegelikult polegi see nii suur probleem, sest pean remonti viimiseks nagunii puksiiri kutsuma, sest paraku puuduvad autol peaaegu ka pidurid. See on üldse kummaline, sest kui viimati viisin auto töökotta, et kindlaks teha, mis vead tal on, siis sinnamaani oli kõik korras, võibolla veidi lahjemad kui peaks, aga sellega ma olin harjunud ja see ei seganud. Testimisel küll avastati, et piduritega on pisut pahasti, klotsid kulunud ja üks vedeliku paak lekib, aga ei midagi katastroofilist. Kui aga ära sõitsin töökojast, siis pidin ristteele kaugele välja peaaegu põrutama, sest pidurid hakkasid võtma alles siis, kui pedaal praktiliselt põhjas. Seetõttu auto seisma jäigi, sest hoolimata olemasolevast elukindlustusest ma siiski vabatahtlikult riskima ei hakka, eriti, kui nüüd veel lisaks lumi ja libedus.
Kokku madistasin õues pea poolteist tundi, tuppa tulles sai kõik riided aluspesuni kuivama pandud ja ise dushi alla. Aga nüüd päris mõnus tunne, isegi hommikul mingi tavalise liigutuse peale raksatanud ja siis valutama hakanud kael on "võimlemisega" tunduvalt paremaks läinud, igaljuhul praegu ei anna tunda.