Kirjumirju. Juuli

Nagu Thela blogidest võib lugeda, et kaua me ka paigal püsida ei suutnud, ehkki mõlemail oli opijärgselt keelatud raskemad füüsilised tööd. Noh, kui päris aus olla, ega jaksu ka väga polnud, aga rohimine tundus just sobiv "millegi kergema tegemise" vorm olevat :)
Planeeritud tegevusest jäi ära või pigem siiski lükkus edasi mõnepäevane ringisõit Virumaal. Oli see plaanis teha juuli teisel nädalal, aga ei tundunud siis  hea mõte veel lõplikult kinnikasvamata haavaga kusagile metsikule (st telkimine jms) reisule minna. Aga plaan see veel ära teha on alles.

Tööle läksin uuesti 14.07. Esimene nädal oli ikka päris raske, vist oleks pidanud ikka pisut veel haiguslehel logelema, aga see selleks. Õnneks suvekuul kuidagi rahulikum, ülemused ka kuidagi leebemad või siis ka puhkusel. Pealegi oli hea teadmine, et tegelik puhkus alles ees, vaid neli nädalat tööl asjatada.  Kodukandis aga hakkasid varsti toimuma sündmused, mis peaks mu soetatud kinnisvara hinda tõstma (kui peaks vaja minema mingil põhjusel müüa). Kõigepealt kaotati maja eest korralik autosid lõhkuv kuumaastik:
Enne…

Pooleli…

Lõplikult ka asfalteeriti ja joonistati parkimiskohad.
Anti teada, et augustisse planeeritakse küttesüsteemide ja radiaatorite vahetus, fassaadi soojustus ja renoveerimine.

Sama nädala reedel hakkasin huvi tundma, kas ja millal Füüsik ehk Lepatriinu Poja ikka tuleb Rootsist koju käima nagu lubas. Kirjutasin enne lõunat tervituse skype, aga vastust kohe ei saanud. Poiss võttis ühendust kusagil kella poole viie paiku ja kui siis tuleku kohta küsimuse esitasin sain vastuseks pildi Kopenhaageni lennujaamast ??? Tuli välja, et kohekohe algab pardaleminek… Nujah, normaalne etteteatamise aeg – kõva 2 tundi enne Tallinna jõudmist…
Sel päeval olin just lubanud emale, et transpordin ta õhtupoolikul  raamatukokku uue noosi järele ja ajaliselt kuidagi lennujaama vastu poleks jõudnud. Füüsik ütles, et pole probleemi ja ta jõuab Mustamäele umbes kell 7 (lennuk pidi saabuma 17.30). Ok, pole probleemi, kummitama jäi siiski mõte, miks ta poolteist tundi tuleb, aga see sumbus muudesse tegevustesse hetkel. Sai siis emaga raamatukogus käidud, pisut ka pläkuläku tehtud nagu kombeks, hakkasin juba kiirustama, sest tahtsin veel samal õhtul maakodusse jõuda, vaja veel kodust läbi käia jne. Just siis, kui uksest väljuma hakkasin, seisiski seal Füüsik, kes just saabus jalgsimatkalt Tallinna lennujaamast… Einoh, normaalsusel ei ole ju piire… Kiiruga tehtud uued plaanid, vaevalt memme tervitanud Füüsik smugeldas end minuga kaasa, et ka maale sõita.
Nädalavahetuse veetsin loomulikult ikka Thela juures suvekodus. Laupäeval jätkus projekt „aed umbrohuvabaks“, sest tulekul ju suur üritus „Avatud Aiad“. See päev, 19.07.2015, jääb küll meelde… Eelmisel aastal oli kehv ilm ja rahvast vähevõitu, sel aastal nagu ei osanudki oodata sellist meeletut tähelepanu – autosid parkida peaaegu polnudki kuhugi, osa olevat seisnud maantee ääres nagu mõne kontserdi ajal, inimesi oli ikka oioi kui palju, keegi muidugi arvet ei pidanud, aga number jäi ca 300-400 vahele. Teise aiaekskursiooni ajal tehtud pildilt suutsin välja lugeda 54 inimest, aga see polnud kõik, kes hetkel kohal viibisid, suur osa kolas kusagil mujal ringi.

Pikemalt siiski ei kirjuta sellest, aga vägeva ja meeldejääva adrenaliinilaksu sai küll sellest päevast.
Kuna nüüd oli tekkinud võimalus ( Füüsik), et kedagi usaldusväärset koerakarja palgata, kes saab hakkama ka Bella karjatamisega, sai tehtud kiire otsus, et käime siis Soomes ka ära, külastamaks Pojengide Kodu. Plaan oli kahepäevane tripp, Thela, mina ja Lepatriinu Isand.
Sai seegi teoks siis järgmisel pühapäeval ja esmaspäeval.
Pühapäeva hommikul siis varakult teele, laev väljus 9.30, üle lahe,  pisut manööverdamist Helsingis ja juba kiirteele. Plaanis oli võimalikult kähku sihtkohta jõuda, minna ka üksjagu, kusagil 240 km. Tutvusime pojengikasvatajate pere ja elamisega, loomulikult ka lillede ja aiaga :). Külastasime ka kohalikku (ca 20 km kaugusel :)) käsitöökeskust, kus uudistasime pisut sepatööd, keraamikat ja muud nipetnäpet. Ikka ja jälle ei saa ohkimata jätta Soomes leiduva graniitvormide üle…

See Saaristo kant tahaks kunagi pikemat ja põhjalikumat uurimist… Edasi majutuskohta, sai ka pisut jalutatud, aga ilm oli tuuline ja jahe, ei kippunudki väga välja. Hommikul üsna varakult jälle start, kõigepealt pojengide juurde tagasi, sealt edasi ümber nurga ( ca 100 km...) rooside ja muude taimede kasvataja juurde. Nimi mul mitte meelde ei jää, aga mastaap oli ikka võimas. Seal olles sain järjekordselt aru, et need lillekasvatajad ikka päris normaalsed ei ole… Ise istusin põhiliselt autos, sest väljas kallas vahetpidamata paduvihma, aga Thela muudkui askeldas seal pidevas vihmasajus…
Pärast taimekasvandust seiklesime pisut ringi, külastasime üht merekindlust, mis nüüdseks on merepiirist ca 2 km kaugusel.

Õnneks läks ilm ka pisut paremaks, niiet tundus juba täitsa suve moodi. Koju jõudsime alles pärast südaööd, rampväsinuna. Olin juba enne nii väsinud, et laevas istusin kohvikusse maha ja ei tõusnud selle 2 tunni jooksul kordagi.

Teisipäeval oli küll kohutavalt raske tööle minna ja seal olla, peale lõunat oleks olnud tikke vaja, et silmad lahti püsisksid. Aga õnneks see siiski mööduv nähtus.

Kirjumirju. Juuni

Ei meenu, et oleksin kevadel esimeseks näinud kirjut liblikat, vaid minu mäletamist mööda oli see ilus kollane. Aga eks sellest moraal, et alati ikka ei saa kõike ette ennustada tavapäraste ja tuntute märkide järgi. Igal juhul on sel aastal pisut kummaline, vägagi kirev ja sündmusi - nii planeeritud kui ka planeerimata - täis suvi.
Suve algus seostub mul just suvise pööripäevaga, sel aastal siis 21.juunil. Muidugi pole nii täpselt, et just see kuupäev, aga kusagil umbes sealmaal. Juunisse korralist puhkust planeeritud ei olnud, sest jaanipäevaeelse lühikese tööpäeva ringitõstmisega laupäevale oli niigi lootust 5 päeva lebotada ja puhata.
Aga võta näpust... Puhata ja kapitaalselt välja magada sain tõepoolest, aga mitte päris nii ma ei olnud mõelnud, et seda haiglas teha. Nimelt laupäeval poolest päevast alanud kahtlase kõhuvalu põhjus eemaldati operatsiooni käigus laupäeva öösel (pimesool + ühtkomateist). Seejärel veetsin järgmised viis päeva haiglas, kaasarvatud siis ka jaanipäev. Neljapäeval haiglast välja saades olin endiselt veel üsna zombi, sest haiglasoleku ajal keeldus mu seedetrakt absaluutselt töötamast, kõik kogunes kuhugi makku või jumalteabkuhu, kõht paisus ja paisus, suur soov oli juba soetada selline vöö, mis aitab rasedal kõhtu hoida, tunne oli, et kohe varsti nahk rebeneb kusagilt (pealegi oli see metsikult valus), abi ei mingit sel teemal arstide poolt. Veel reedelgi oleksin hea meelega hoopis kodus vaikselt omaette olnud, aga lubatud ja praktiliselt vältimatu sõit Thela juurde koerakarja tuli kuidagi ikka teha. Kommentaariks võiks öelda, et see oli küll üks minu jubedamaid autosõite, enesetunne kohutav, otsaesine märg... Kohale jõudes tundsin end lausa kangelasena. Ja oli ka viimane aeg, sest sel ajal neljakuune Mihkel oli suutnud end niimoodi roosipõõsasse mähkida, et vaba ketti vaid max meetri jagu. Muidugi oli ta ka veel üliõnnelik mind nähes, paduvihmas peenras ei olnud ju tore ja nii suutis ta ka minu kenasti ära "tembeldada" suurest rõõmust.
Aga uskumatu, kuidas seekord selline sündmus suutis mulle teha niivõrd põhjaliku "shut down", et ma isegi mõelnud tööasjadele. Ja juba maakodusse jõudnuna viibisin seal siis enamiku edasisest kahest nädalast.