Vahelduseks

.... või siis ka mitte :)
Istun hetkel Ungari pealinnas Budapestis hotellitoas, täna õhtul juba üksinda, sest kolleegid said juba hommikul Eesti poole teele, kuid mina pidin veel jääma üheks päevaks seoses tööülesannetega.
Aga tegelikult... kui võtta lihtsalt, siis oli seekordne tööreis omamoodi nauditav. Esiteks läks presentatsioon hästi ( kolmanda kvartali tulemused), isegi kui tulemus polnud just ootuspärane, aga siiski parim variant teiste analoogidega võrreldes :)
Lisaks oli vahva vaba aja veetmine, nii palju kui seda oli võimalik.
Esmaspäeval jõudsime  Budapesti kusagil keskpäeva  paiku ja läksime oma kolleegidega linna peale kondama. Shopingust ei olnud eriti keegi huvitatud, nii lihtsalt kõndisime mööda tänavaid. Jõudes Doonau kaldale, tekkis idee minna laevakruiisile. Hinnaks 3000 HUF, aga suutsime naljaks pöörates hinna kaubelda tudengihinnaks 2500 HUF, mis eurodes teeb ca 8,3 vms. Ja siis tegime tunniajase tripi, Elizabeti sillast Margiti saareni ja tagasi. Ja siis vaikselt jalutades jälle hotelli http://continentalhotelbudapest.com/aboutus.
Hotell iseenesest ok, 4tärni, viiendat ilmselgelt ka ei saa - pisut ripakil ja mõned pisivead, aga hullu ei miskit, muidu täitsa ok.
Esmaspäeva õhtul läksime kolleegiga veel välja, leidsime ca 300 m kaugusel superlaheda baari, dzässbaari, kus igal õhtul live muusika, super teenindus ja normaalsed hinnad. Veetsime mõnusalt aega. Kuna varahommikune start oli pisut väsitav, olime hotellis tagasi juba 10ne paiku ja palju aega ei kulunud kui juba tudumaale rändasime.
Kui kõik ausalt ära rääkida, siis palju muud erilist ei teinudki, kui õhtupoolikutel baaris istutud - söödud, joodud, sest tööpäevad pikad, hommikul 9st õhtul 6ni, põhiliselt istud kohapeal nagu knopka tooli küljes...
Aga täna sai ka lõpuks veel üks linnatripp ette võetud oma noorema kollegiga, jalutasime kõigepealt sillani, siis üle Elizabeti silla üle Doonau, siis pikki kaldapealset kuningalossist mööda, üle järgmise silla tagasi Pesti poolele. Siis ikkagi proovisime ära linna vaateratta teenused - vaateratta kõrgus 65 m, päris hea ülevaade linnale... Peale seda sattusime vägagi ok söögikohta - jällegi teenindus super, hinnad mõistlikud. Ja siis nö koju.
Homme hommikul kodutee jalge all...

Usu või ära usu...

Otsustasin võtta lihtsalt poolteist nädalat puhkust, et ennast korralikult välja magada ja puhata peale kõiki asendamisi suvepuhkuste ajal tööl. Tundus lihtsalt sobiv aeg, kiireid aegu tööl veel pole ja pisut eemalolekut mõjuks ehk kosutavalt.
Ja mis siis ikka võib juhtuda nn töönarkomaaniga - neljapäeval, kui polnud vajadust vara tõusta ja tööle minna, sujus kõik hästi... kuni momendini, et lihtsalt kella 11 paiku hommikul käis seljas lihtsalt niisama "krõks" ja hakkas pihta... kõveramaks ja kõveramaks... :(
Just hetkel, kui olin endale lõunasöögi sisse söötnud, saabus Lepatriinu Isand , kes oli umbes samal kellaajal tööl selja ära tõstnud ....??? Talle oli taastumiseks lubatud nii sama päev kui ka järgmine.
Ühiseks otsuseks oli, et hoolimata valutavatest selgadest/ristluudest sõidame ikkagi Thela juurde, sest vahet ju pole, kus lebotada, vähemalt saab värsket õhku vajadusel nautida :)
Reede hommikul olin kõver kui kõver, ristluuvalu piinas, üks puus paistes, teine lohkus :). Kuna Lepatriinuisand lahkus "asju ajama" juba poolest päevast, oli moment, et tundsin, et peaks pisut pikali viskama, et seljalihaseid puhata. No, mis minuga ikka juhtuda võib - jäin keset päist päeva magama nii neljaks tunniks :). Siis "krigisesin" ikka edasi, ehkki midagi tarka ei teinud. Reedene päev minu elust sisuliselt välja jäänud...
Laupäeval ärkasin ikka veel korraliku "kõveruse" ja seljavaluga, käia sai "jelijeli", väga väsitav...
Nii ma siis olingi lõkkevalvur, kes pmst silma peal pidas, vahel siiski mõned tohletanud aknaraamid jms sai luugates lõkkesse veetud. Õnneks avastasin, et kaasas olid "diclofenaci" valuvaigistavad kapslid (kust pärit, ei mäleta, aga toimivad), võtsin ühe sisse. Mingit mõju hakkas avaldama, aga kõverat olekut ei vaigistanud.
Ja siis mõtlesin, et palun abi "HIIE"lt... Teatavasti on Aavikul oma vana hiiekoht, ehkki täpset asukohta on siiski raske tuvastada. Aga tundub, et vahet pole - läksin luugates ja lõkkesügamistokile toetudes sinnakanti ja palusin abi, et mu selg saaks korda. Tulin samuti luugates, aga mõne aja pärast suutsin juba selja sirgu ajada ja väsinud lihaseid rahustada. Muidugi andis toonuse ka õhtune saun, et kurnantud lihaseid vaigistada. Ja päris uskumatu - täna, pühapäeva hommukul, oli selg täiega OK, madistasin päev läbi küll puid riita laduda, lõket sudida, küll puukuuri katust remontida  -- ise üliõnnelik, et saab liikuda ilma probleemideta :)
Ma tõesti ei tea, mis mind lõpuks aitas, kas tablet, HIIE jõud, saun  või mis iganes, aga ma olen TÄNULIK....
PS Eelmisel korral kestis selline seljavalu mul 3 -4 nädalat...

Nädalavahetus

Eelmisel nädalal ilmateadet jälgides kujunes otsus nädalavahetuseks maale ehk Thela manu minna ja veeta seal võimalikult pikalt aega. Sellest talvisest diivanil ja toolil lebotamisest on täiega üle võlli läinud. Nii küpseski otsus juba reede peale tööd linnast ajama panna, mis sai ka teoks tehtud.
Oli tõeline nauding tervelt kaks päeva veeta väljaspool maja ja nautida ilma, mis hoolimata jahedusest oli ikkagi tohutult mõnus. Ise väga kurta ei saa, et külm oleks olnud, sest ilmselgelt said minu patareid päikesega laetud ja parasjagu motoorne rahutus liigutas pidevalt, et pigem hakkas pidevalt palav kui külm.
Selle kahe päeva jooksul sai humala vanade rootsudega võitlust peetud, nende väljakiskumine pargirooside hulgast tekitas ka mõningaid torkehaavu, kust pühapäeva õhtul okkaid välja nokkisin :D.
Tiigi ümbrus sai üle käidud, puhastatud kuivanud taimedest ja oksarägust - päris viisakas pilt jäi.
Pühapäeva õhtupoolikul hakkas seljas ja jalgades ikkagi tunda andma, et mul on lihaseid, mida ma pikka aega kasutanud ei ole ja nende võimekusel on hetkel piirid. Nii tuligi alla anda lõpuks ja vähe vaiksemalt võtta, linnakoju jõudsin kusagil 7 paiku õhtul. Arvata võib, et kasu oli siiski ka naabrite ülikuumast saunast laupäeva õhtul, et päris kangeks ei jäänudki.
Täna hommikupoole andsid siiski veel tunda seljalihased ja reie tagumised pooled :D. See on see suure istuva töö tagajärg, kui reielihased tagantpoolt on lihtsalt lühikeseks jäänud ja ei lase kummardada. Aga pole viga - aktiivne aeg on sel aastal alles ees ja küll saab kõik lihased jonksu ja õigesse asendisse venitatud :D
Igal juhul ei anna tänahommikune selja/lihase valu võrrelda jaanuaris kuu aega kestnud tõelise seljavaluga (ilmselt närvivalu), sest juba hetkelgi on tunne, et kõik on ok ja see möödub ruttu.
Ja lisaks on uskumatu, et selline "väsitav" nädalavahetus annab tegelikult juurde tegutsemistahet ja powerit, millest juba tükk aega puudust tunnen.