reede, 1. november 2013

Kus viga näed laita, seal tule ja laida…?



Kusagil  naljarubriikides liikvel olnud moonutused vanasõnadest kipuvad tänapäeval oma moonutatud sisule vastama. Eks kõik vanasõnad – nii vanad kui uued ja tegelikult ka anektoodid on ju elust enesest pärit.
Eks ikka tuleb ette, et inimesed vahetavad töökohti, isegi töövaldkondi. Valdkonna vahetust võib eriti ette tulla juhtidel, nii tipp-kui keskastme juhtidel. Juhtimine kui selline ju oluliselt ei erine, vahet pole, millega firma tegeleb.
Kujutan ette, kui raske võib inimesel tulla tegevjuhiks tööle firmasse, pealegi täiesti uude valdkonda, kus lähimad alluvad ja kaastöötajad on vägagi kaua töötanud ( nii 9-13 aastat) ja nii öelda läbi ja lõhki „või“ sees, st. nende jaoks on igapäevane tööelu juba suhteliselt rutiiniks kujunenud, kogemusi on nende aastate jooksul palju omandatud ja erinevate probleemidega maadlemine on tihti peale „ärategemise“ vaev. Eks ole ju igas firmas oma väljakujunenud kombed ja tavad, millega vanad olijad kõik lihtsalt harjunud on, uuel tulijal aga võtab kindlasti ikka pikalt aega, et uue töö igapäevaelu nüanssidega tutvuda. Meenub, kuidas ma ise pea kümme aastat tagasi oma valdkonna juhina alustades pusisin ja infot õngitsesin, maadeldes alluvate poolse sabotaazhi ja desertöörlusega. Pakun, et tubli poolteist aastat läks enne kui sain end kindlalt tunda teades, mida ja kuidas ma tegema pean. Alles siis olid minu arendatav süsteem ja vanad tavad-kombed niivõrd-kuivõrd ühendatud ja ühte voolusängi suunatud.
Aga eks ole seegi siiski inimlik tunne, et suuri muutusi üldjuhul ei taheta omaks võtta, eriti, kui see nõuab pingutust oma mugavustsoonist väljumiseks. Või on see miskit sorti hirm tuleviku ees hakkama saamise suhtes? No igal juhul tekitab muutus inimestes vastuseisu ja eks alati ole ju „süüdi“ see uus...
Kuid hämmastama paneb mind ikka see, et paljud  inimesed ei suuda aru saada, et mitte iialgi ei ole uus juht samasugune nagu vana ja et enamus asju hakkabki olema teistmoodi. Et uus inimene ei mõtle ega tegutse samuti kui eelmine, tema head ja vead ei ole samad nagu siiani harjutud. Aga see ju ei tähenda, et teisitimõtlemises  ilmtingimata midagi halba on. Firma edukaks eksisteerimiseks on eelkõige vajalik väga hea tiimitöö, sest töötame ju kõik ühes firmas ja peaks nagu ühiseid eesmärke nägema ja nende saavutamiseks koostööd tegema.
Ja siis ongi kurb vaadata, kuidas mõned minu kolleegid, selle asemel, et aidata uuel inimesel hankida infot, viia kurssi toimunud ja toimuvaga, tutvustada meie igapäevaelu ja prioriteete, tegelevad uue juhi tegevuses vigade otsimisega ja nende leidmisel sõna otseses mõttes parastamisega selle asemel, et juhtida inimese tähelepanu tehtud vigadele ja aidata neid parandada, kui vaja.
Minu jaoks on eriti üllatav see, et need „parastajad“ on minu ammused kolleegid, keda ma oma arust tunnen juba ligi kümme aastat kui normaalseid, toredaid ja asjalikke inimesi. Kuidas on küll võimalik, et sellise pika perioodi läbinuna toimub totaalne kannapööre ja sa avastad enda kõrvalt nagu täiesti uued ja võõrad inimesed? Kuidas küll oli võimalik varjata sellist suhtumist inimestesse 10 aastat??? Ainuke seletus oleks eelmise juhi võimekus panna firma tegutsema tiimina ja kuidagimoodi vältida intriige ja seljataga sepitsusi...
Jah, need muutused... Ei saa just öelda, et ise täiesti  „patust“ puhas oleks, eks sai isegi algul pisut vaadatud, kuidas uus ülemus „sipleb“ keskkonnas, kuhu ta sattunud oli. Eks ole seegi inimlik, see nö „kompamise“ aeg, kus tutvutakse ja üritatakse aru saada, mis puust keegi tehtud on. Aga nii ei saa see ju lõpmatuseni  jätkuda – ega nii head teekonda ei tule, kui luik, haug ja vähk vankri ette rakendatud on...
Alati ei maksa ju oodata, et ainult ülemusel on õigus ja tema ütleb, mida tuleks teha, eriti, kui inimene on uus ja ei ole informeeritud. Nii või vabalt pigem mõni alluv uuele juhile mentoriks olla, sest kes teaks firma tegemistest ja arengust veel paremini, kui need töötajad, kes sisuliselt firmaga algusest peale koos kasvanud ja arenenud.
Ja lõpetuseks paneks vanasõna ikkagi õigeks tagasi, et : „Kus viga näed laita, seal tule ja AITA“.
Ja ära näita näpuga „näe, tegi vea“, vaid vaata kõigepealt oma tegemised üle...

pühapäev, 27. oktoober 2013

Mitte ei saa aru...

Igapäevane ajakasutus peaks nüüdseks küll olema paremini planeeritud, see tähendab, et juba ikka mitu kuud suudan minagi oma tööpäevad lõpetada normaalsel ajal, mitte 8-9 paiku õhtul. Õnneks tundub, et see ränk periood 12-14 tunniste tööpäevadega on otsa saanud, kestiski teine vast liiga kaua - ligi poolteist aastat. Kuid ikkagi tundub, et enda isiklikeks tegemisteks ikka aega pole... Aga niigi palju on asjalood ikka paremuse poole liikunud, et pähe tulevad juba igasugu mõtted, mida võiks teha - vahepealsel perioodil polnud isegi mõtteid mitte. Siiski on enamus ikka veel mõtted, sest pealehakkamisest jääb ikka kuidagi jõudu puudu. Ei saa isegi aru, milles on asi - kas möödunud perioodi väsimus annab ikka tunda või on see ikka laiskus või teatud liiki huvipuudus. Nagu siin kirjutaminegi - mõtteid on korduvalt olnud, aga kirjutamiseni pole jõudnud... Kodus hunnikute viisi lugemata raamatuid, aga lugemiseni ei jõua... Isegi ühes kuus nelja saabuvat ajakirja ei jõua tihti kuu jooksul läbi lugeda, praegugi veel poolteist oktoobrikuu ajakirja lõpetamata, ehkki varsti ilmuvad juba uued. Kohati ei saagi ma aru, millele ma siis oma aja kulutan, sest korteris elades nagu hullult igasugu majapidamisetoimetusi ka nagu ei ole.
Eilse päeva kohta oskan küll öelda - edukalt maha molutatud, sealhulgas ka magatud. Eile oli ikka tõsiselt nukker ilm, isegi kell 12 päeval oli korteris nii pime, et kui oleks tahtmist olnud raamatut lugeda, siis oleks pidanud tule põlema panema. Vihmased ja sompus ilmad mõjuvad mulle üldjuhul energia vampiiridena, ilmselgelt töötab minu organism päikesepatareidel. Tundub vaid, et need patareid ei lae korralikult, sest salvestatud energiat jätkub vaid lühikeseks perioodiks. Ja nii palju olen aru saanud, et tuleb usaldada oma enesetunnet, et kui keha mulle ütleb, et on vaja olla niisama või lausa magada, siis ma seda ka teen.
Ainuke saavutus sel sügisesel perioodil on Zumba trennis käimine 2 korda nädalas. Olen suutnud seekord sellest kinni pidada viimased seitse nädalat hooaja algusest saadik. Tegelikult küll kahel korral ei jõudnud, aga mitte laiskusest, vaid ühel korral ajaliselt (kell 18 on pisut vara, aga teostatav) ja teine kord oli vägagi tõbine olla, et mõistlik oli keret mitte üle pingutada, tõbine olek andis tunda veel kolm päeva hiljem trennis väsimuse ja liiga kõrgeks läinud pulsiga.
Treeningutega kavatsen jätkata, vähemalt mingigi liigutamise vorm muidu päevad läbi laua taga istumise korvamiseks. Nagunii jääb vahele novembri esimene nädal, kui tuleb reisida viieks päevaks Türki. Kahjuks mitte küll puhkuse veetmiseks, vaid tööasjus aru andma. Kindlasti mõnelegi tundub, et "vaat, kus veab, komandeering soojal maal", siis mulle kahjuks see enam kuidagi erutust ei paku, seda enam, et meie kokkusaamised toimuvad sellises kohas, kus peale mere ja ilma pole õieti mitte midagi. Praktiliselt kaks päeva kulub edasi-tagasi reisimisele mitmekordse ümberistumise ja lennujaamades konutamisega, kohapeal saab ilmagi nautida vaid kohvipauside ja peale lõunasööki pisut. Õhtuti peale tööpäeva lõppu on seal juba pime ja ega kuhugi minna ka ei ole. Nimelt on meile määratud hotell umbes 70 km kaugusel Mersinist kusagil kohalikus karukolkas ( õnneks otse merekaldal), läheduses pole ainsatki kauplust ega muud kohta, kuhu minna, isegi lähim bensiinijaam, kust saaks vähemalt õlut osta, asub kolme kilomeetri kaugusel - jala minemiseks liiga kaugel, aga transporti ka ei ole. Aga asi seegi, et tänase ilmateate andmetel on sealkandis 25 kraadiga päikesepaisteline ilm ja ülejärgmisel nädalal lubab sinnakanti pisut üle 20 kraadi sooja. Eks mõned sõõmud suvesooja novembri algul kuluvad ka ära, seega on pikk sõit andeks antav kuidagi.

Aga jah. On tänagi selline sompus ja mõttetu ilm. Ja pole tänagi midagi tarka teinud, ehkki tänu eile varakult alustatud magamismaratonile olin hommikul enda kohta vägagi varajane tõusja. Peaks tänasesse päeva vähemalt ühe mõistliku toimingu teostama ja toitumise huvides poes ära käima. Eks peale seda näis, kas veel midagi meelepärast toimetust pähe tuleb.

neljapäev, 5. september 2013

Kes palju teeb, see palju jõuab

...või vastupidi või mis iganes.
Aga eilne päev oli küll igati produktiivne.
Kuna hommikul magasin pisut sisse, st. poole 7 asemel ärkasin alles kuskil vahetult enne 7t, aga ei jätnud tegemata enne tööleminekut mõningaid toimetusi nagu toa ja rõdulillede kastmist ja tatrapudru keetmist uuel viisil (siiani proovimata viis - tatar õhtul likku: 1 osa tatart, 2 osa vett; hommikul potti vähese või ja/või õliga ja kuumutada; tulemus super, soovitan kõigile), siis jõudsin tööle alles ca 15 minutit tavapärasest hiljem. Ega sellest miskit probleemi ei pole, aga tööpäeva lõpul oli kole kiire uuesti kodu poole - ega siis päeva jooksul kaks korda hilineda ei ole ka ilus :D. Nimelt oli plaanis minna kella 7ks õhtul tantsutrenni ja enne seda jõuda vähemalt tolmuimejaga korter üle käia ( muu tolm nagu mööblilt jms sai eelmine õhtu juba tehtud). Kojusõit ei võta õnneks rohkem aega kui 5-10 minutit, nii et pidasin graafikust kinni. Enne koristama asumist "koristasin" pisut iseenda kallal, mis võttis ka aega nii paarkümmend minutit ( oli ka pmst plaanis). Siis nibin-nabin sai ka korter tolmuimejaga üle käidud, trenniriided kohe peale kojujõudmist juba seljas, nii et soojendus trenniks ka peaaegu tehtud :D
Lippan siis mina õigeaegselt spordiklubisse, mis asub nö üle üle hoovi ehk staadioni, siis selgus, et Taibu ehk mina oli pisut valesti sirvinud spordiklubi kodulehekülge ja see trenn alustab alustab hooaega alles järgmisel nädalal... Noormees spordiklubis hea müügimehena üritas mind moosida, et võiksin natuke aega lindil kõndida ja stepperil harjutada, aga mina leidsin, et kuna väljas on piisavalt ilus ja soe ilm, siis siseruumides ja veel raha eest eest ei tasu küll oma aega kulutada. Kohe hakkas tööle ajuprogramm, et plaan A nurjumise tõttu võtta kasutusele plaan B ( tegelt suht harjumuspärane tegevus :D).
Tulin siis tirinal koju  tagasi, lõpetasin pooleli jäänud koristusaktsiooni, st. pesin põrandad, vannitoa jms., panin masinas vurisenud pesu rõdule kuivama ja võtsin siis keldrist ratta ja läksin sõitma -  trenn ju vaja ikka ära teha, kui juba plaanis oli.
Päris huvitav oli ka rattaga sõita sellisel kellaajal, sest madalamates kohtades tõusis udu, mis iseenesest suht sürr nähtus. Õhtused lõhnad ei olnudki veel nii sügisesed, kui eeldasin, pigem tundsin kohati nagu värskete kaselehtede hõngu. Võimalik, et see oli ainult minu ettekujutuses...
Igal juhul jõudsin pisut alla tunni läbida Endomondo järgi  18,7 km, rattakompuutri järgi pisut üle 20 km.
Tulemus - ise olen rahul :D. Siis veel dušši alla mõnulema...
Pärast veel proovisin pisut FB sirvida, aga selleks ajaks oli küll "power" täiega otsas, telekat ei lülitanud isegi sissegi. Ühesõnaga -tuttu...

reede, 30. august 2013

Kümme viisi, kuidas end negatiivsuse vastu kaitsta

Tekst pole küll minu kirjutatud, aga pmst juba ammu üritanud selle järgi joonduda, enamus on tegelikult ka mulle lausa iseloomulik. Tahaks teistelegi jagada.



Kümme viisi, kuidas end negatiivsuse vastu kaitsta

Kas oled kogenud seda, et mõne inimese negatiivne suhtumine mõjutab sind ja rikub tuju? Selliseid inimesi võib paraku leida nii pereringist kui sõprade seast.
Nende läheduses olemine on emotsionaalselt kurnav. Pead olema ettevaatlik, sest nende negatiivne suhtumine kõigesse ümbritsevasse on nakkav. Pessimist kinnistab ennast, juurutab rahulolematust ja koormab mõtteid, kirjutab Angel. Kui pea on halbu mõtteid täis, ei mahu sinna piisavalt rõõmsaid ja õnnetoovaid mõtteid.
Siin on kümme viisi, kuidas end rõõmsana hoida ja negatiivsuse eest kaitsta.
1. Ära võta teiste negativismi isiklikult. Enamik pessimiste käituvad negatiivselt mitte ainult sinu, vaid kõigiga, kellega nad suhtlevad. See, mida nad räägivad ja teevad, näitab nende endi reaalsust – nende suhtumist. Isegi kui olukord tundub isiklik, keegi solvab otseselt sind, siis enamasti ei ole sel sinuga tegelikult mitte midagi pistmist. Jäta meelde, et kõik, mida inimesed teevad või ütlevad, põhineb nende eneseanalüüsil.
2. Veeda rohkem aega positiivsete inimestega. Sind mõjutavad inimesed, kellega kõige rohkem koos oled. Kui oled pidevalt küüniliste ja negatiivsete inimeste seltskonnas, siis muutud ka ise peagi selliseks. Kas see, milline sisimas oled ja milline tahaksid olla, väljendub ka nendes inimestes, keda enda ligi hoiad? Ole nendega, kes on arukad, toredad ja kel on sinuga sarnased huvid. Suhted peaksid sind aitama, mitte sulle liiga tegema. Vali endale sellised sõbrad, kelle tundmise üle sa oled uhke, keda imetled, kes austavad ja armastavad sind ja kes panevad su päeva särama pelgalt oma olemasoluga.
3. Ole see positiivsus, mida elus näha tahad. Ole teistele eeskujuks. Maailma sul päästa ei õnnestu, kuid saad selle endale paremaks teha, kui elad nii, nagu õigeks pead. Tee lihtsaid asju – räägi toredatest päevasündmustest, ühistest sõpradest, hobidest, rõõmsatest uudistest ja negatiivsete inimestega hoia vestlus kerge. Hoia rääkides optimistlikku tooni ja keskendu teemadele, millele ta oskab kaasa rääkida. Nõnda võid ta negatiivsuse relvituks teha, isegi kui see on vaid üürikeseks ajaks.
4. Muuda oma mõtlemist. Keegi ei saa sult ära võtta võimet oma mõtteid ja reaktsioone ise juhtida. Asi ei olegi olukordades, mis on negatiivsed, vaid sinu reaktsioonis neile. Vali ise, kuidas sa antud juhtumisse suhtud. Kurtmine, süüdistamine ja kritiseerimine ei muuda olukorda. Alati ei ole lihtne endas rõõmu leida, kuid seda on veel raskem leida mujalt. Olenemata olukorrast, millega silmitsi seisad, on su suhtumine sinu enda valik. Negatiivse suhtumisega positiivset elu ei saa.
5. Keskendu lahendustele. Negativistidel jätkub lõputult enesehaletsust. Ära mine sellega kaasa. Sageli kasutavad inimesed negatiivset suhtumist selleks, et kaitsta end maailma eest, kuid see takistab neil ka enda elu parandamast. Märka lahendusi ja ära mõtle liiga palju sellele, mis valesti läks. Keskendu positiivsetele sammudele, mis sind hea lahenduseni viivad.
6. Armasta kõiki, kes on su ümber. Praktiseeri lahkust. Raske on olla negatiivne, kui sind ümbritseb armastus. Võta oma kaitse maha ja räägi kellegagi, keda sa ei tunne, otse oma südamest. Jaga komplimente ja ära eelda, et see tekitab ebamugavustunnet. Jää lihtsalt iseendaks sel ilusal moel, mida vaid sina tunned. Anna teistele võimalus naeratada ja sind tundma õppida. Mõnikord piisab negatiivse suhtumise peletamiseks vaid tähelepanust ja heast sõnast sõbrale.
7. Paku tuge siis, kui see tundub mõistlik. Mõni inimene kurdab selleks, et abi saada. Nad ei pruugi seda ise mõistagi, mistõttu kõlavad nende kommentaarid niisama vingumise, aga mitte abipalvetena. Näita, et hoolid. Väike küsimus, et kas saad kuidagi aidata, võib teha imesid. Pane kiusatusele vastu ja ära eelda või mõista hukka. Raske on kaasa tunda, kui eeldad, et oled teda mõistnud. Anna talle teada, et ta ei ole üksi. Inimesed saavad negatiivsete tunnete nagu viha ja vihkamise jõust üle, kuid neile vastandub armastuse ja toetuse vägi.
8. Mõista, et elus on tõusud ja mõõnad. Tunnista negatiivsust, võta see vastu ja lase sel oma teadvusest läbi minna. Seega õpid väärtusliku õppetunni, kuid see ei riku su päeva. Elus esineb tõuse ja mõõnu, kuid see ei tähenda, et pead nendega kaasa minema. Rahune, lase lahti ja naudi elu.
9. Keskendu tänasele. Liiga sageli veame endaga kaasas tundeid minevikust, mis meile ikka veel haiget teevad – kahetsust, häbi, viha, südamevalu. Vihast kinni hoidmine on nagu mürgi joomine, eeldades, et see teise tapab. Ära lase neil möödunud oludel enda olevikku rikkuda. Minevikus elasid neid juba läbi ja möödunut muuta ei saa. Praegu saad aga muuta seda, kuidas lased möödanikul oma tulevikku juhtida.
10. Lase lahti ja liigu edasi, kui vaja. Kui kõik muu veab alt, siis mine halbadest olukordadest ja inimestest eemale. Mõned inimesed on nagu tumedad pilved - kui nad kaovad, hakkab päev särama. Sa tunned ära, millal on aeg lahti lasta. Negatiivsetest inimestest eemaldumine ei tähenda, et sa vihkaksid neid, sa lihtsalt hoolid iseenda heaolust. Iga kord, kui eemaldad oma elust midagi negatiivset, saad positiivsele ruumi juurde.
 



kolmapäev, 28. august 2013

Tänase esimese tööpäeva stress...

... varakult juba eile ette üle elatud, ei olnudki see uuesti alustamine nii jube kui ettekujutuses. Pidi pisut oma multitasking´u valdamist meelde tuletama, aga ega see selle lühikese kahenädalase puhkusega nii sügavale ajusoppi kah ei jõudnud settida.
Aga isegi selle lühikese puhkusega jäin ma ikkagi rahule, sai tehtud ära nii tegemata tegemisi (vanem blogi), niisama molutatud ehk täiega puhatud sõna otseses mõttes, kui sai ikkagi see Hiiumaa külastus ka ära tehtud.
Viimati käisin Hiiumaal ligi 12 aastat tagasi, novembris 2001, aga peaks kohe ka mainima, et eks olulised ja iseloomulikud asjad olid seal praegugi suht samad ja samas kohas :D . Õnneks on alles fotod ka eelmisest korrast, nii oli mõningaid asju vahva võrrelda. Aga samas oli ka üht-teist uut ja põnevat toimunud ja toimumas.
Alustasime reisimist kolmapäeval keskpäeva paiku suunaga läbi Keila, et tankida vajalikku söögi ja grillimise kraami. Pisut liiga varakult Haapsalu kanti jõudnult, tegime tiiru ka Haapsalu lossi hoovis. Kui aus olla, olen Haapsalu lossi hoovis käinud ainult üritustel - sellist kena, korras ja suhteliselt tühja hoovi ma vist polegi näinud:


Ühte vallikraavi osasse on rajatud Haapsalu rahva jaoks ilusad puhke ja mänguväljakud ja ka vabaõhulavad ilmselt mingite ürituste teostamiseks - igal juhul oli seal keset töönädalatki inimesi aega veetmas.


Aega seega ka endal parajamaks tehtud suundusime Rohuküla sadama poole.
Auto järjekorda seatud, jäi meil endiselt veel palju aega - sisustasime selle einetamisega Rohuküla sadama söögikohas.
Ja siis lõpuks juba praamile ning minema mandrilt. Kangelaslikult veetsime enamuse ajast välitekil, ehkki tuul oli päris korralik ja ega seda suveleitsakutki ju nii väga enam polnud.
Tegelikult tahaks kohe ära mainida, et mulle tohutult meeldis vaadata (ja osaleda) autode ja inimeste nö praamilt maha ja peale laadimine :D. Isegi Madeiral pidid kohalikele giididele meeldima Eesti grupid just oma organiseerituse ja täpsuse poolest, st. kõik toimub plaani järgi, keegi ei hiline ja kõik on õigel ajal õiges kohas. Samasugust organiseeritust nägin ma nii Rohuküla kui ka hiljem Heltermaa sadamas - vähem kui 15 minutiga oli praam tühjendatud autodest ja reisijatest ja ka juba järgmised peale laetud - ning kohe ka minek. Ja seda tegelikult rahulikult, kiirustamata. Lausa super! Miks tööl ei võiks asjad sama ladusalt minna ja inimesed kõik niisama mõistlikud olla?
Ööbimispaika jõudsime kella 6-7 vahel. Seekord päris "metsikult" ei reisinud, vaid telkimiskoht oli planeeritud R. tuttavate juures Tubalas. Lõime oma laagri püsti ja siis nagu eestlastel ikka kombeks - grillimine ja laua ääres seltskondlik koosistumine.
Et puhkus ikka puhkus oleks, hakkasime järgmisel päeval ekskurseerima alles kella 1 paiku päeval, giidiks kaasas põline hiidlane. Päripäeva liikuma hakates suundusime esmalt Kassarisse, et jälle Sääre Tirp sammudega üle mõõta. Ei olnudki seal viimase 12 aastaga suurt midagi muutunud, ainult aastaaeg oli teine -  samad kadakad ja kruus ja lõpupoole pirakas kivihunnik. Kaugemale ei viitsinud minna, aga vanade fotode järgi tundub, et ega me siis ka kaugemale ei viitsinud kõmpida.
 Ja merevesi oli niiii selge-selge...
Järgmiseks külastasime Orjaku sadamat. Eriti vahva oli seal kõndida mööda pilliroosse peidetud rada muulile, pilliroog ulatumas üle pea, sahisemas ja sosistamas, kusagil kuulda veelindude askeldamist ja jutuvada. Peaaegu nagu muinasjutus :D
Edasi liikusime Kõpu suunas, aga mitte läbi Emmaste piki rannikut, vaid mööda kruusateed Putkastest. Peatuse tegime Hiiumaa kuulsa Musta Männi juures. Kahjuks tundub, et selle puu parimad aastad hakkavad otsa saama, oli teine selline niru, ainult paar rohelist laiku ja mitte ühtegi käbi. Selle männi eripäraks on siis tavapärasest märgatavalt pikemad okkad, ca 15-20 cm.
Veel üks lühike peatus Hütis, kus asus kunagi ammu-ammu esimene klaasikoda: http://www.hiiumaa.eu/index.php?id=152 . Endal pilti pole tehtud, millegipärast sattus sel päeval enamik huvipakkuvaid objekte asetsema just vastu päikest...
Järgmine peatus Kõpu tuletorni juures, üles ei viitsinud "vanad" inimesed ronida, aga igal juhul on nüüd olemas veendumus, et torn seisab ikka endiselt oma uhkes olekus omal kohal. Kes huvi tunneb, saab rohkem infot siit http://et.wikipedia.org/wiki/K%C3%B5pu_tuletorn .
Siis külastasime kohta, mis praegu veel kuulus, aga võib olla juba järgmise aasta aprillist ajalugu - niinimetatud Hiiumaa Eiffeli torni. Ausalt öeldes torn ise mulle nii muljet ei avaldanudki, aga mõnuga imetlesin igasugu muud kokkuklopsitud, keeratud, punutud, tahutud kraami.



Luusisime aias pisut ringi, ära tuli meid saatma kohalik "piletikontroll" Dr. Seriff
 Järgmine peatus oli juba Tahkuna, sest päev hakkas õhtusse kiskuma ja nälg ka vaikselt näpistama.
Tahkunas samuti veendusin, et tuletorn jms. on ikka omal kohal, lisandunud oli hingekell parvlaev Estonial hukkunud laste mälestuseks.



Ja oligi ringreisiga selleks päevaks kõik. Kiire hüpe veel Kärdla Selverisse ja siis nö koju sööma ja puhkama.
See öö oli juba pisut jahedam. Ehkki telgis magamiskoti sees oli täiesti soe ja mõnus, ei saanud ma praktiliselt magada. Ei oska arvata, kas süüdi oli laternana valgustav ülisuur täiskuu, nii et isegi telgis valge, aga ma kohe kuidagi ei saanud läbi selle täispuhutava madratsiga. Küll ma siplesin ja keerasin ja sättisin ennast, aga lõpuks oli küll tunne, et ma hakkan kohe karjuma, kui ma sellest madratsilt ei pääse. Nii hiilisingi nagu varas koos oma magamiskotiga hoopis autosse, kus mingil põhjusel, ehkki nagu tunduvalt ebamugavamas asendis ja asemel, sain ma lõpuks sõba silmale ja nii praktiliselt hommikul kümneni välja.
Hommikul pakkus lahke pererahvas kohvi ja võileiba ja mõnusat peesitamist rõdul päikesepaistel. Tasapisi korjasime kokku ka oma varustuse ja nii jätsimegi hüvasti.
Aga aega veel oli - ega meil nüüd nii kiire ka mandrile tagasi polnud. Otsustasime teha veel ühe tiiru Tahkuna poolsaarel, meesterahval tekkis soov oma militaarset meelt lahutada, proovida leida ja vaadata sealseid vanu kaitserajatisi ja käia militaarmuusemis. Eks vanus endalgi juba nii kaugel, et hakkab tekkima teatud nostalgia nõukaaegsete esemete ja olemiste/tegemiste suhtes. Igal juhul oli omamoodi põnev seal militaarmuuseumis vana tehnikat vaadata.





See militaarmuusemis olev seinamaal olevat varasemalt olnud Haapsalu raudteejaama hoones
Tahtsime veel korraks sisse põigata Ristimäele, aga sel hetkel, kui  sinna jõudsime, oli sinna saabunud pulmaliste seltskond, nii et jätsime selle koha tuleviku tarbeks veel varuks.
Ja siis edasi juba Heltermaa sadamasse, kus samuti pikalt aega parajaks tegime sadamas ringi luusides ja pisut ka suppi süües.
  Ajaviiteks pühkisin ka auto uste vahele pugenud Hiiumaa kruusatee tolmu maha - pole vaja midagi pisikeselt saarelt suurele mandrile tassida :D
Vahepeal suundus merele lootsi paat




Ja siis tuligi meie valge laev



ja avas juba pisut eemal omad lõuad laiaks naeratuseks - kahju, et fotokat käepärast hetkel polnud, kui ramp avanes, tõega, nagu lai naeratus...
Ja jällegi - hämmastav organiseerimine laadimisel. Seekord lausa nii, et laeva alumiselt tekilt autod alles väljusid, kui ülemisele juba uus sats peale liikus. 15 minutit ja praam juba väljus uuesti sadamast.
Mereteel kohtasime juba järgmist Hiiumaa poole suunduvat praami
Ja ega pikalt rohkem ei midagi põnevat. Sai käidud veel põikega Kullamaal, et oma silmaga näha Vabadussammast, kus ühel fragmendil (vasakul) üksteise peal on nii haakrist kui viisnurk. Algse info sain FBst, ka pildi pätsasin sealt, sest enda tehtud ei tulnud välja tänu päikese asendile.
Ning siis juba otse ja peatusteta kodu poole, kuhu jõudsime lõpuks alles 9 paiku õhtul, väsinud, aga õnnelikud.
Ja suured tänud meie võõrustajatele Hiiumaal, kes pakkusid ööbimiskohta ja giidi teenust. Küll tuleme veel...








laupäev, 17. august 2013

Nipiraamat

Kindlasti on nii mõningatel probleeme puhastada kohvikannu tekkinud settest.
Mul on termokann, mis ajapikku endale tumepruuni kuni peaaegu musta kihi sisse kasvatab.
Teatud tähelepanekutest tööl - sekretär nimelt pesi kohvikanne masinpesus - avastasin, et päris heledad seest teised... Esimesed katse-eksitusmeetodil proovitud katsed, kuna nõudepesumasinat mul pole, koos pesumasina tabletiga kuuma veega täidetud kohvikannus andsid juba soovitud tulemuse - laitmatu puhtus, nagu uus. Veel lihtsama variandi saavutasin, kui kohvimasin täita veega ( täielikult) ja lasta siristada kannu, kus ootamas nõudepesutablett (nt Finish). Pärast pisut loksutada ja harjaga kaasa aidata - tulemus:
Olen kasutanud seda kannu juba tubli kolm aastat, aga puhtaks saab ikka :D
NB! Vett tuleb panna niipalju, et kann täis, muidu jääb rant sinna veepiirile....

Möödunud on...

... kaks sisutühja päeva minu jaoks - no puhkus ja ka, kui nii võtta :D
Arvestamata muidugi eilset koristamistuhinat, mis napilt enne R kojutulemist valmis sai (tsutt peale 8t õhtul), mille käigus sai korrekteeritud mõningate sahtlite/kappide sisu ja olemasolu, pluss tolm, tolmuimeja ja põrandapesu.
Täna oli küll plaanis külastada Vanamõisa Käsitöölaata, aga siis just, kui ma olin valmis minema, hakkas sadama ja nii ma ei viitsinudki sinna minna. Selle asemel tukkusin pisut päevaund 3-4 vahel päeval ( starost ne radost :D) ja alles siis võtsin end kokku, et külastada kaht kaua lahtiolevat ehituskauplust. Sain, mis tahtsin, järelikult päev ikka korda läinud :D.

neljapäev, 15. august 2013

Võta veel osa....

.... aia-ja blogipidajate kokkutulemisest :D - saad kohe sugeda ka veel, et miks ei viitsi blogi pidada.
Eks peab ju alati hea vabanduse välja mõtlema, aga kui hästi arvutada, siis hetkel puhkuse juba kuuendaks päevaks pole isegi mahti olnud blogisid õieti lugeda ( ähh, valetan, ikka pisut lugesin ka...) ja kui juba puhkuse ajal aega pole, mis me siis tööl käimise perioodist räägime. Mõni võib ju vaielda, et puhkuse ajal polegi aega, aga mul siiski pigem töötegemise ajal, sest õhtuti 7-8 paiku koju laekudes on tavaliselt ka arvutist täielik siiber, et tihti peale ei suuda seda sissegi lülitada, vahel FB kammid üle positiivsete emotsioonide ootel.
   Kui päris aus olla, siis polegi see sel aastal päris esimene puhkuse aeg, vaid lausa kolmas :D, ehkki neist kõigist pikem - tervelt 2 nädalat. Kevadel, aprillis sai nädalake Madeiral käidud koos Thelaga, see oli tõsiselt mõnus puhkusereis koos fantastilise sihtkohaga. Seal olles sain üle peaaegu oma järsaku/serva kartusest, sest seal teisiti pole peaaegu võimalik. Teise nädalase puhkuse ajal sai tehtud tiir peale Lõuna Eesti kaunitele kohtadele.
    Käesoleva puhkuse ajal reisiplaane väga ei teinud, pigem oli mõte ajast, kui tööl ei pea käima ega tööd tegema ja saab tegeleda sellega, mis hetkel pähe kargab. Nii algas puhkus kohe Aalujate kokkutulekuga - nii vahva oli jälle toredaid, vahvaid, rõõmsaid ja tegusaid Aalujaid kohata :D, järgmisel päeval Theia juurde saunatama ja ka pisut toimetama, esmaspäeval jälle koju, teisipäeval oli plaanis juuksur (täitsa probleem, kui su juuksur puhkusel on - no nii suur mure, et võtab juuksed halliks...). Ja pärast seda kõigepealt emaga raamatukokku - peab ju seal autoga käima, sest ema ei lepi  vähema, kui umbes 5-6 kilo raamatutega :D - ise tassida ei suuda, aga jõuab siis järgneva kolme nädala jooksul läbi hekseldada... Lisaks oli emal soov talle juuksurit mängida - värv ja lõikus. Mingil põhjusel meeldib talle, et just mina tema juukseid lõikan ja soengut teen, ehkki ise olen oma juuksuri annetest nii ja naa arvamusel. Aga, noh, kui tema rahul on, eks siis ju võib (mina pidin teadma täpselt, kuidas tema soovid on, aga kõik muud juuksurid pidid ikka oma äranägemise järgi toimetama). Kolmapäeval jälle ema juurde juba eelmise aasta "võlgu" likvideerima, milleni päris ei jõudnud mõningate ootamatult esilekerkinud takistuste tõttu. Plaanis oli vanal Mustamäe korteril akendele silikooni siristada, et muuta vanad puitraamid pisutki vee-ja külmakindlamaks, aga selgus, et eelmisel aastal varutud silikoon oli juba kummiks muutunud (kinnises tuubis...?) ja nii tuli poodi kihutada uue järgi. Ja lisaks koju drelli järgi, sest oli vaja tuunida pisut raamaturiiuleid, mille ürgvanad plastmassist kandurid olid lepingu üles öelnud, aga keeldusid aukudest välja tulemast. Minu jaoks lõpptulemusena tööna peaaegu ei midagi, ainult neli raamaturiiulit kohtadele kamandatud ja köögiaken pestud ja silikoonitud ( 4st küljest, sest seal veel lahtikäivad raamid), ema meelest kõvasti  tööd tehtud...
    Täna sai hommikul koduseid toiminguid tehtud, pisut pesu pestud ja rõdu kasitud ja taimi korrastatud, siis tiiruga veel Aavikul käidud. Muidugi oli Thela jõudnud (oma haige seljaga!!!) koorma homseks Ellamaa reisiks juba kokku pandud, meie ( Lepatriinu*2) hooleks jäi ainult koormakatte peale seadmine ja kinnitamine. Lisatöödena planeeritud nipet-näpet jäi jälle varuosade puudumisel poolikuks.
     Pisut Aaviku loomariigist. Penid on nii nagu ikka. Kiisu Aalu tunneb end ka piisvalt koduselt juba, täna laiendas oma huvialatsooni nurgataguste ja toa suunas - triblas kivikesega kasvuhoone ees ja kui ühtegi "emmet" silmapiiril polnud, läks tuppa otsima ja ka leidis :D. Plehkupannud jänes on ka toimekas, muudkui sööb ja kasvab ja õrritab koeri, kes tema strateegiast aru ei saa...
     Homme on uus päev. Näis, mis sellest tuleb. Laupäevane plaan on kindlalt külastada Vanamõisas Käsitöölaata, näis, kas Padise Kloostrisse viitsin ka minna ( või siis pühapäeval).
     Kui enne nimetasin, et eriti reisuplaane pole, siis miskit siiski on - nimelt plaanis ikka järgmine nädal Hiiumaad väisata.

reede, 25. jaanuar 2013

Lühidalt...

Täiesti juhuslikult tuli täna meelde, et on olemas ka blogimaailm...
Avades avastasin, et käesoleval aastal pole isegi kordagi avanud ega lugenud seda...rääkimata kirjutamisest - viimasest postitusest "ainult" pisut üle poole aasta möödas...
Jah, aga mis teha, kui elu koosneb juba üle aasta rohkest töötegemisest ja loomingulisteks tegemisteks eriti powerit pole. Ja õiget ravi vist töönarkomaanile kah pole veel leiutatud - mis teha siis, kui inimene on küll pisut üleväsinud, aga siiski rahul ja õnnelik. Imelik kombinatsioon, aga siiski on see nii...
Ilmselt oleks pisut kurvem ja raskem, kui elu ainult töötegemises seisneks. Aga õnneks pole see siiski nii, sest minu elu rikastab suhe, mis aastaid tagasi tundus täiesti ebatõenäoline, sest ma ei uskunud sellesse, et on võimalik seada esikohale oma töö ja muud vajadused ja siiski omada lähedast inimest, kes seda kõike aksepteerib ja aru saab, mis on tähtis mulle ja alles siis meile.
Ju see on ikka üks õige väide, et ükskord leiab iga pott endale õige kaane. Veidi kummaline on asja juures siiski see, et kõige ebatõenäolisem asi võib osutuda kõige tõenäolisemaks, st. ligi 3 aastat tagasi ei uskunud ma küll, et see suhe kestab rohkem kui heal juhul mõni kuu, kuid nüüdseks on see täienenud ja arenenud ja protsess kestab edasi, nagu mulle tundub. Olen üllatatud ja õnnelik, et see nii on :D
Aga muidu, jah... Mida sa ikka kirja paned... tööprobleeme nagu ei tahaks, isiklikus elus eriti põnevat ja ekstreemset ka ei juhtu. Ja vaimu peal ka kirjutamiseks üldjuhul pole. Nojah, ega kohustuslik kah pole :D
Korraks tundus, et "lühidalt" osutub "pikaks", aga vist siiski mitte. Loodan vaid, et vahel ikka tekib tahtmist mõni sõna kirja panna...