Vana aasta viimane päev

Jälle on üks aasta läbi saamas. Selle aasta lõpp on tänu kaunile talveilmale kui muinasjutt. Kuidagi ei väsi õues imetlemast seda vägevat lumeuputust, mis on siiski nii tohutult kaunis. Tõesti ei mäleta sellist tõelist lumist aega ja tunnen kaasa linnainimestele, kellel võib see pilt nägemata jääda. Muidugi toob kõik see lumi endaga kaasa kohustusi, kui ei soovi koju lumevangi jääda, aga ka see on pigem meeldiv, sest siis ongi põhjust õues askeldada ja nautida talve täiega.
Sai täna ka veidi nalja tehtud. Peale seda, kui olin saanud sõbralt sõnumi sooviga "pöörast aastavahetust", mõtlesin, et mida pöörast võiks siis ette võtta peale pea ees lumehange sukeldumise. Ok, proovime veidi suusatada... Tee peal, kus salapärane traktor oli millalgi enamuse lumest minema pühkinud, oli päris suusatamise tunne. Otsustasin ikka ka heinamaale proovima minna, hea mõte see vist ei olnud, aga lõbus oli, kui arvestada, et pehmet lund on umbes pool meetrit. Sumasin siis suuskadel (mida ma küll ei näinud) nii poole meetri haaval edasi, kui hakkasin tundma, et midagi takistab mind pidevalt. No muidugi - meie kolli otsustas ka veidi suusatada, loomulikult kõige mugavam seda teha minu suusakandadel. Ja nii me siis sumasime seal, mina põlvini ja kolli kõrvuni hangedes. Suusatamiseks oligi seda palju nimetatud, rohkem meenutas räätsadega rühkimist, aga väga soe sai küll. Mõtlesin veel, et koorman vaese vana kolli südame üle, aga ei, aitas mul veel pärast lund rookida.
Pidin ka veel mõned pildid tegema, aga ega pilt ei anna edasi emotsioone ja pole päris see.Kolli kraavis, nagu kommenteeris pilti Lepatriinu-pojuke (vaene linnalaps jääb kõigest sellest ilma, peab talle pilte tõelisest elust saatma).
Kui olin lumerookimise lõpetanud, avanes järjekordne imeline vaatepilt - läbi kuuselatvade kumas mere poolt suur ümmargune kollane kuu, samal ajal kui vastasuunas paistis alles loojuva päikese valgus. Päike ja kuu ja talvemuinasjutt - mis saaks veel hingele rohkem ilusat anda.
Juba hämardumas. Sireli oksad pole ka õitsedes nii kaunid...

Siin nii kaevatud kui kolli poolt uuristatud lumekanalid õuel.

Meie õuekuuseke, millelt igaks juhuks lume raputasin, et teda ikka näha ka oleks.Soovin kõigile head vana aasta lõppu ja kõigi heade soovide täitumist uuel aastal.

1.detsember

Õhtul juba pimeduses koju jõudes oli ikka vahva vaatepilt, kui tulukesed maja ümber särasid.
Juba eemalt oli maja läbi raagus puude näha, ilus soe valgus ümberringi. Kohe oli vaja pimedas mudasel õuel ringi koperdada ja pilti teha. Muidugi pole foto siiski päris see, mida silmaga näed, aga aimu annab siiski.
Päris jõulutunnet veel siiski ei ole, kui lumi maas oleks, siis tunduks kõik veel imelisem. Aga sellegipoolest on ka praegu pimedas ja raagus ümbruses tunne, et kodu ootab sind soojalt...

Esimene advent

Ilusat jõuluaja algust kõigile!

Jutud Lepatriinu kadumisest ei vasta tõele, kuhugi on ära lahkunud ainult tema muusa, sest igakord, kui loen teiste blogisid ja mõtlen, et võiks ka midagi kirjutada, ei tule kohe midagi huvitavat ja tarka pähe, mitte et poleks midagi öelda, aga kuidagi kirja panemisega on kehvasti. Pealegi on enamus huvitavamad teod ja tegemised Thela blogis mainitud, ei viitsi ka nagu korrata sama teemat.
Igal juhul täna saan esimesena mainida, et jõulutunde tekitamiseks põlevad maja räästa küljes juba tulukesed ja kuusk sai ka õue peale toodud, juba küünlad küljes põlemas. Natuke valgust sel kolepimedal ajal ei tee üldse paha.
Ühesõnaga, alustasime jõuludekoratsioonide paigaldamisega, esialgu õues. Tulukestega räästa küljes läks aega ainult kümmekond minutit, seni kuni adapterid sai otsa kruvitud ja pikendusjuhtmed laiali sätitud, sest lambikeste mahavõtmisega me kevadel vaeva ei näinud ja nii nad seal rippusid ja ootasid oma aega. Kuuse pidi ikka metsast tooma, sest see kuuseke, mis ehk kunagi jõulupuu staatusse saab, on alles nii nelikümmend sentimeetrit pikk, paraku peab veel aastaid kasvama. Hea lihtne oli toodud kuuske otsapidi maasse panna - kangiga auk sisse ( maa on pehme ja porine, et isegi jõudu polnud vaja) ja kuusk püsti.
Päevavalgel sai veidi puuriidaga veel õiendatud, üks on valmis ja juba teinegi umbes rinnuni. Millegipärast tundus mulle, kui alustasin teist riita, et see tuleb palju suurem. Huvi pärast mõõtsin üle - tegelikult õige pisut. Esimese riida läbimõõt on ca 2,2 m ja teine 2,4 meetrit - vahe ainult 20 cm. Kahju, et seda päevavalgust nii vähe on (eriti, kui meeldib hommikul kaua magada), sest laduda on veel oi-oi kui palju. Puud on ka märjad, nii et jope ja püksid hakkasid väga ühetooniliselt välja nägema, pidin nad ikkagi pessu panema, mis sest, et töö veel lõpetamata. Kui peaks külmakraadid tulema, oleks vist veidi jama, kujutan ette, et need puuhalud, mis praegu märjad on, on siis üksteise külge külmunud, see veidi kehvem variant, kui vettinud ja ligased. Libedad on nad igal juhul - ma ei oleks iial ette kujutanud (pole varem ette tulnud), et märg kasehalg nii libe on, nagu seep. Kartsin kõige rohkem, et selle pärast hakkavad puud libisema, aga esimene riit siiani veel püsib.
Esimese puuriida pilt on Thela postituses ja tõepoolest olen ma ka pildil, nagu tähelepanelik Trumm märkas. Paistab küll ainult peanupp, aga see annabki aimu, kui suur ja kõrge see kuhi võiks olla.
Selleks korraks kõik ja üritan end tulevikus parandada, et mind kadunud asjade sekka ei arvataks :)

"Puhkuse" viimane nädal

Sel ajal, kui enamus töötajaid puhkab ja endalgi oleks pidanud puhkus olema, siis seoses firma kolimisega uude kohta on selle nädala tööpäevad veninud 11-12 tunni pikkuseks. Ok, teadsin, et sel ajal ei maksa ise puhkamisest unistadagi, aga päris nii ma seda ka ette ei kujutanud. Juba esimesed kaks nädalat oli nagu orav rattas, aga nüüd... Kui tööd õieti organiseerida ei oska :( , eks siis tuleb ise kähku uusi oskusi õppida. Mööbli kokkupanemine või töölaudade paikaseadmine on köki-möki selle kõrval, et olen omandanud tõstukijuhi kogemuse - vabalt elektri-või gaasitõstukiga rallida. No, eks minu eas on päris lahe neid meeste jõllis nägusid vaadata, kes ilmselt esmakordselt naisterahvast tõstukiroolis näeb, ja mitte ainult sõitmas, vaid ka kaupa vedamas ja ladustamas. Mõned oma töötajad pidid ka peaaegu ära minestama, kui oma ülemust, kes peamiselt peadpidi arvutis istub ja ilmselgelt mitte midagi tarka ei tee, vaid ainult uusi ahistamisi ja lollusi välja mõtleb, oskab ka midagi muud teha ja ka seda, mida nemad ei oska. Eks mingi seltskond küll vist mõtleb, et nende ülemuste ülemisel korrusel pole vist kõik korras, aga siiamaani olen küll suht vaimustunud nägusid ainult näinud - eks imeelukad ole ikka haruldased, keda peab vahtima :)
Elame-näeme, üritan selle nädala kaks tööpäeva ikka veel vastu pidada, orgunn on ka veidi parem, abilisi on juurde tulnud, võõrtööjõud (mitte oma töötajad, vaid ajutised) on ka kogemused omandanud, nii et läheb veidi libedamalt - ise võib juba väheke viilida ( füüsiliselt) ja piirduda silma peal hoidmisega. Täna õhtul oli veel hea juhus, kui selle firma, kes meil asfalteerib hoone ümber, mingi ülemuse või töödejuhataja moodi mees ( varasemalt aru saanud, et paras lõuapoolik ), tuli õhtul meie ruumidesse, kus me kaupa maha laadisime, mina tõstuki roolis parajasti, uudistas seal väheke, rääkis minuga vähe juttu ja ma siis lõmpsisin, et "kuule, kas ma võin teerulliga ka sõita võin, et pole seda veel proovinud", siis ta vastas, et "näe seisab seal, mine sõida" - see oli ikka paras nali :))) Ega ta seda vist tõsiselt ei võtnudki, aga kes seda teab, et mis vahet seal on - tõstuk või teerull...
Ok, peaks vist pikali kukkuma, et homseks "ralliks" jälle valmis olla. Praegu mõtlen, et homme kõlgutan ainult jalga üle põlve, aga paraku peab üllatusteks alati valmis olema...

Paralleelprojekt

Sel ajal, kui Thela ja Lepatriinu-pojake (peaaegu 18 ja üle kuue jala pikk) hosta-alaga mässasid ja Kalevipoegi mängisid, tegelesin mina ehitamisega. Laupäeval eriti nagu jõudnudki peale naaberaedades hängimist midagi muud asjalikku teha, kui sauna kütta, meeste kivilõhkumist natuke imetleda ja süüa teha, see eest pühapäeval võtsin ikkagi käsile pesupuude aluse terassi ehituse, materjal oli juba ammu olemas. Mõned aastad tagasi sai maasse pandud korralikud postid, et oleks kindel koht pesu kuivatamiseks, aga paraku on seal vihmasel sügisel ja kevadel paras porimülgas ja talvel liuväli või lörtsisopp - hoidku jumal, kui mõni ese peaks maha kukkuma või tuulega nöörilt plehku panema - võib ära visata, puhtaks enam ei lähe. Nii tuli mõte platsile puust terass alla teha, et oleks puhtam ja kuivem tunne.
Peale karkassi paikapanemist, mis oli tõsine peamurdmine, kuna selgus, et postid, mis on küll täpselt ühel kaugusel üksteisest, ei asu ristkülikus, vaid rööpkülikus - nuputa siis, milline külg viltu jätta, sest ega ometi poste välja kaevama ei hakka, ja pole kindel seegi, et neid oleks võimalik tõsta meie kividega hästivarustatud maastikul.
Aga paika ta sai, ja suurem Kalevipoeg (loe: Lepatriinu-Pojuke) tõi hunniku laudu ka kohale ja siis ma kruvisin ja kruvisin ja kruvisin ja kruvisin ja kruvisin... Nüüd saan aru küll, miks ehitusmehel on kogu aeg kruvid puudu :), jõudsin neid terve suure karbitäie sisse kruvida ( vähemalt mingi 300 tükki), siis sai viits ja kohaletoodud lauad otsa, kell oli ka juba 9 läbi (õhtul). Päris valmis ei ole, eks näeb, millal jälle pauerit on sellega tegeleda.

Soh, nüüd on küll päris värsked sündmused kirjas, võhm peaaegu väljas ja muusa ära kurnatud ...

Kaelkirjaku sündroom

Mul on ilmselt kaelkirjaku sündroom - kuidas ka ei pingutaks, värskemad uudised ja tegevused jõuavad kirja vähemalt nädalase hilinemisega.
Eelmisel laupäeval, s.o. juba 9 päeva tagasi, toimus meil firma piknik-suvepäev väga teema ja ajakohaselt Tallinna botaanikaaia roheluses. Meie noore ja agara infojuhi eestvedamisel second-hand T-särkide uuestisünd - nimelt saime joonistada särkidele (riidevärvidega) mida iganes keegi tahtis. Vaatasin algul kõrvalt, mõeldes, et ei viitsi plätserdama hakata, aga uudishimu sai võitu ja mõtlesin, et prooviks ikka ka. Mida joonistada? No, eks Lepatriinul oleks oma särki vaja, sest lepatriinudega särke pole ma küll kuskil märganud. Mõeldud-tehtud. Shablooni ja spreiga punased mummud, assa - vähe laiali läks, sprei ronis serva alla, algaja värk ikkagi. Ok, isu läks väheke ära, aga lepatriinud joonistasin jonnakalt lõpuni. Ilus eriti ei jäänud, pisut laialivalgunud. Vaatasin, et on ka kuldset spreid, tekkis mõte sellega varjata laialiläinud punast värvi ja tulemus tuli selline:

Ühesõnaga - see on Lepatriinu töösärk, võib rahulikult mullaseid käsi pühkida, see ei paista kohe üldse nüüd välja, või mis.
(P.S. Särki pole veel kasutusele võtnud, sellise pisiasjani, nagu triikimine värvide kinnitamiseks, pole ikka veel jõudnud :( , aga suvi ja aiatööd kestavad veel :))

Ürituselt hiilisime Thelaga veidi varem minema ( nii vara, kui vähegi viisakas), mitte et üritusel midagi viga oleks olnud, aga ootamas oli oma aed ja heinamaa. Aga päris otse kodu poole ka ei saanud, enne tuli vähemalt botaanikaaia rosaarium üle vaadata - aahhh, ma ei hakka üldse kirjeldamagi, kes tahab, vaatab ise, ja siis veel jäid teele pojengid ja magnooliad ja kõrrelised ja...
Väga ilus ja värviline päev oli.

Reede...

Puhh.... õnnelikult töönädal läbi. Oli teine ka selline, et nüüd on tiivakesed päris väsinud, sest viis päeva - sada peal ja kurvid sirged, põikega veel Leedumaale ( ikka tööasjus). Aiatööd on hooletuses, üldse olen nädala sees sinna jõudnud alles õhtuvidevikus, et vähemalt puhkevate rooside juures õhata ja nende vapustavat ilu nautida (sääsed võiksid ainult veel varem magama minna).
Pühapäeval sai küll aias möllatud ja töö käigus isegi mõtlesin, mida võiks kirja panna, aga kui ükskord õhtule sai sätitud, oli võhm väljas ja muusa juba magama läinud.
Üleüldse ei ole ma päris veendunud, kas mind ikka võib aeda lasta või millega ma seal peaksin tegelema, sest suure hurraaga asudes Thelat aitama peenra laiendamisel, torkasin neljaharulise hargi maasse, vajutasin ja pöörasin väheke - krõps - ja välja tuli kolmeharuline hark. Ei saa aru, kas viga on minus või on need (hobi)tööriistad mõeldud ühekordseks kasutamiseks või ainult mingile kobestatud pinnasele. Meie aias sellist ettevalmistatud pinnast kuskilt võtta pole, enamjuhtudel saab labida maasse kolme sentimeetri võrra, siis on kivi või puujuurikas vastas - see on see võsast puhastatud kivihunnik. Ok, lubasin uue hargi osta (kole kalliks võib ainult nii minna) ja teostasin selle ka nädala keskel - huvitav, kui kaua Fiskars minu käes vastu peab?
Aga sellegipoolest sai peenar uue kuju ja pärastpoole veel Nurgalt ostetud tuustikud enamuses maha istutatud.
Jah, nüüd tundub, et see pühapäev oli nii ammu, et rohkem ei tulegi meelde, millega sai tegeletud, muusa ka haigutab juba ja kisub vaikselt tekki peale.

Esimesed sammud

Esimesed sammud nii blogimaailmas, kui ka aiamaailmas (pigem lillemaailmas), sest maitsetaimi ja maasikaid olen ka varem kasvatanud. Lisaks eksursioonile koduaias tõin rohkem nähtavale mõned hostad ja täna juba teisaldasin meetri kõrgused päevalilled, mis olid kirjeldust uskudes rooside ette istutatud (taime kõrguseks 30 cm). Ootame ja vaatame, kuidas nad uude kohta suhtuvad. Igatahes on nakkus saadud (aia-või lillepisik) ja ise arvan, et Thela elu läheb nüüd palju raskemaks, kui ma sekkun asjasse ja hakkan virisema, et see tuust siin mulle ei meeldi ja selle istutame nüüd sinna - enne sai ta omatahtsi asju ajada, no muidugi loodan, et abi on must kah.
OK, esimeseks korraks aitab küll, saun on ka vähe ära roiutanud, peaks end õhtule sättima.